Materjal valitud selliselt, et võimalikult kaua kestaks ja oleks käes hea käes hoida. Sametpehmele niigi kirkat tooni nahale, mis on ülejääk kellegi õmblustööst, annab veelgi särtsu juurde minu vanaema varrukas. Just- vanaema varrukas! Vanaema varalaegast sorteerides avastasin vahva Muhu tikanditega kaunstatud siidist pluusi, mis kahjuks muul kujul taastamist- kasutamist ei kannatanud, kui vaid osade kaupa. Nii saigi märkmiku kaanele tükike ajalugu, peenelt tikitud motiiv minu tänaseks 92-aastase vanaema rohkem kui pool sajandit vana imekauni pluusi varrukalt.
Kahe materjali ühenduskohas on samuti väärtuslikum pits kui arvate, ka see pärineb vanaema põhjatust kapist ning vanust on sel keegieiteakuipalju. Kaaned on seest vooderdatud scrapbooki paberite tükikestega, seega võib öelda, et tõeline taaskasutuse põhimõtetel valminud märkmik. Märkmiku kinnitus on puuvillase nööri ja magnetiga, praegu hoiab teda kinni pisike liblikas, mille sobivama asja leidmisel välja vahetan, päris rahul ma kinnitusega praegu pole, aga kole tahtmine oli asi lõpuni valmis teha :)
Teine märkmik on tellimustöö lapselt emale, kusjuures mõlemad on rahvatantsijad. Rahvariide seelikute triibud on minu lemmikud, seega tegin märkmikku nii nagu teeks seda endale :) Valisin kaanele linase kõrvale tükikese villast Paide naise seelikutriibustikku, pisut sametit ja pitsi, suur nõõp ja mugav kinnitus ja valmis oligi.
Kolmas kalender-märkmik läheb toredale inimesele, kes soovis, et kaantel oleks midagi rohelist. Roheline meeldib mulle väga. Mulle tundub, et rohelise värvi puhul võib inimesed jagada jaheks- ühed arvastavad rohelist, teised ei kannata :) Igatahes valisin värvi esindama laia pitsi, mille alla panin veel loodusvalge kanga. kinnituseks sai märkmik nööbi ja selle ümber keeratava puuvillase paela.
Usun, et ka see märkmik on piisavalt eriline ja rõõmustab kasutajat kogu aasta.
